mess-lilla

Kõige suuremas vihmavalingus ilmus meie juurde herrasmaja ainuke teener, vana väikevenelane, pikad, hallid, rippuvad vuntsid, kobav kõnnak, pilk luurav, salalik, altkulmu, tuli ja ütles, et preili laseb herrasid vihmavarju paluda. Mina ei tahtnud minna, aga kui mina poleks läinud, siis oleksid ka teised minemata jäänud ja sellepärast ei teadnud ma, mis heaks nõuks teha. Viimaks astus vana polguarst minu juurde ja ütles:

«Herra polguülem, mis te tühja kõhelete, oleksime pidanud juba ammu ilma krutsumatagi minema, küllap jõuame teinekordki liguneda.»

See otsustas, ja meid kolis hea summake varju alla, muidugi mitte kõik, sest tahes või tahtmata pidi suurem hulk ruumipuudusel palatitega leppima. Et sadu ka õhtul edasi kestis, siis oli loomulik, et ööseks herrasmajja pidime jääma. Minule üksi anti ühes koeraga väike eraldatud toake, mis seisis nähtavasti vastu neid ruume, kus herrased asusid.

Toas akna all oli väike laud, laual küünal, tindiklaas ja sulepea. Selle ukse kõrval, mis neisse ruumidesse viis, kus asusid mu seltsimehed, seisis vedrumadratsiga raudvoodi, nähtavasti täna siia asetatud. Otse voodi vastas teises seinas uks, mis viis herraste oma tarvitada olevaisse ruumesse. See kõik oli nii harilik ja loomulik, et mina päris rahuliku meeleolu võitsin ja mõnusat eeltundmust maitsesin, mõeldes, et kord ometi kaua aja tagant võib päris inimese kombel magada.

Pöialpoiss - Anton Hansen Tammsaare

Андрей Ядвинский   04.07.2021 20:48   •   Заявить о нарушении